Sooge än schöön

Weer Fraschlönjs dike bemätje
e Weestsiibrånings giiri hönj,
än e dikstere möisem lätje
beschööle et läichåchti lönj,
iinjsen stöö aw e wåcht iinj e flödj
awt schümfuchti uterst ood fååst,
ma wooge spoiten am e fötj,
en noomluusen, dristien gååst.

Di moon såch en dik wachtreele
sidlings tu di doom, weer hi stöö.
Hi köö goorniinj heelpere teele,
ouers seelew ham weere hi köö,
twüng reeglings ma ünnoosle kreefte
et dikshood iinj wooge än flödj,
dåt bai e ståmlaase beefte
di sooge önj Fraschlönj seet rötj.

Än fråågest eefter san noome,
sin jurtkamst, sin ätjhääw, san stånd,
fäist niinj swåår, törst de ouers ai schoome:
Sin saane önjt lönj san bekånd.
Da sääkere doome än dike,
weerbai je üüs följk heet bestånd,
än siie’s, en dik wal wike,
ja wiiljwe e reeg iinj e kånt.
 
 
(foon Bernhard Hansen, önjt Frasch ouerseet foon Enke Christiansen)

Categories: Hansen Bernhard